Loen magistritöid

Töötasin Marianne Tiigimaa ja Tiina Maripuu töödega.
Marianne räägib juhendamisest ja juhendaja rollidest praktikal õppija toetamisel.
Tiina tööd uurisin lihtsalt silmaringi laiendamiseks politseiharidusest.

Kontekst

Kontekstist. Ma ei ole oma referaati sisse kirjutanud taustainfot. Ilmselt on valdkonda mitte- tundval inimesel raske mõista, milline on keskkond, kus politseikadettide juhendajad töötavad. See ei ole klassiruum, väliklass ega organisatsiooni õppepäev vabas looduses. Ei ole simulatsioon, vaid ongi päris reaalne elu koos kõigi meie tööga kaasnevate ohtudega. Ja on situatsioonid kus sa eksperimenteerid, kas töövõte töötab või vajab korrigeerimist. Ma ei räägi ainult kadeti teoreetilise aluse tundmisest või oskusest seda rakendada, see on õpitav, vaid pean silmas kompleksset olukorda mil tuleb leida optimaalne lähenemisviis. Kuigi meie töös on paljugi määruste ja juhenditega ette kirjutatud, ei esine kunagi üheselt sarnaseid juhtumeid.

Ja mul ei ole selget ettekujutust, kuidas ma selle oma referaati kirjutan... ootan äratundmist.
Lähen jooksma ... ehk tuleb hea mõte.

Peab laskma settida

Olen nüüd ja alati olnud hädas töö sabadega. Üle kümne aasta tagusest töövõidust on jäänud kummmitama nüüdseks juba Riigikohtus süüdimõistetud pedofiili kommentaarid ajalehtedes. Seda kevadet iseloomustab tema pidev aktiivsus. Lasen kommentaari kõrvaldada. See on jälk.
Ta on süüdiv, teab väga hästi mida teeb. Ainult tema kommentaariohvrite arv näib kord-korralt laienevat. Ikka nende suunas kel mingil moel poliitikasse ja ajaleheveergudele asja on.

Olen ma ohver, pigem kilpkonna onu kes palub ennast kibuvitsapõõsasse mitte visata.

Esitasin kontseptuaalse referaadi esimese versiooni. Koolitasin teisi. Kuid mis tõsi keskendusin slaididele ja unustasin referaadi teksti hoopis mida olin kavandanud. Nii jäi see ilmselt poolikuks. Kasu oli Maarika küsimustest. Segasid Reelika omad ja seda ilmselt seetõttu, et ta ei ole enda asjaski kindel. Eeldasin , et see on diskussiooni laadsem, aga selleks peab politseikadettide teemat tundma.

Leid

Sattusin teatrietendusele. Poleks ju midagi olulist, aga koht oli eriline. Linnateatri hobuveski... Ei olnud mul vähimatkim aimu, et selline on olemas vanalinnas. Arhailine. Ma ei kirjuta pikemalt, pigem provotseeriksin seda kohta avastama. Lugu rääkis vanast mehest, kes lõpeks tahtis hakata oma unistust teoks tegema. Kontakt publikuga oli vahetu. Ja näitleja poolt tegelaskauju ilmselgelt vajalikult üle mängitud. Küsimus jäi õhku... ons seda vaja ... vastust tuleb publikul endal otsida.

Kontseptuaalse referaadi jaoks avastasin Otwin Marenini, kes ütleb otsesõnu, et parim politsei ohvitseride väljaõppeks, on andragoogiline lähenemine ja mitte traditsiooniline pedagoogiline lähenemine.

Tähelepanek

Meil oli õppepäev. Põhikoolitaja oli reisijateveo transpordi järelevalvega tegelev vanahärra. Teema valdkond selline, mis igale liikluspolitseiametnikule igati ära kulub. ...kuid eelnev teave koolitajast, lasi aimata, et teistele (loe:valdkonna professionaalidele) ta ei sobi. ...ja koolitatavad käitusidki vastavalt, enamaltjaolt oldi vait, ei süvenetud, ning püüti koolitajat oluliselt mitte segada. Küsimusi ei esitatud ühtegi ja võin väita, et paljugi, kui püüda seda rakendada praktikas, jäi selgusetuks.

Minu mõte, kui sa kutsud endale koolitaja, siis miks luua kuvand, et ega ta kuhugi kõlba? Kuulajaskonna käitumine kujunes suuresti eelteabe alusel. On olnud õppepäevi, millel koolitaja sõna otseses mõttes koolitab. On pidevalt küsimuste "rahe" all, koos otsitakse vastuseid, areneb eluterve diskussioon jne.

Vanahärrast koolitaja aga oli oma ala fanaatik, ning valmistanud ette väga korralikud materjalid (esitlus, kokkuvõte, visuaalselt vaadeldav ja verbaalselt tavaametnikule mõistetav).

...ja kui sa oled loonud ebasoodsa kuvandi, siis püüad valjuhäälselt kuulajaskonda, kes aegajalt sumisema kipub, taltsutada. Ja jätad tähelepanuta asjaolu, et kellelgi võis tekkida küsimusi...

Tahan öelda, et tõenäoliselt oleksime olnud palju asisemad, kui seda olime.

Kontseptuaalse referaadi jaoks avastasin Krista Loogma dissertatsiooni töökeskkonnas õppimisest.

Tagasilöök

... õppeines andragoogika ütles õppejõud, et oman küllalt selget õpimapi kontseptsiooni. Ühe võimalusena õppida, kasutasin kaasüliõpilaste poolt koostatud kirjalikke töid. Ma nimelt võrdlesin neid. Nüüd on see sama võrdlemine andnud teadmise, et ei pruugi inglise keelset teksti väga täpselt mõista. Tõlgendasin seda hoopis erinevalt. Inglise keelse sõna Journal tõlkisin ajakirjaks ja mitte päevikuks. Minu jaoks on päevik olnud Diary. Ehkki tekst ei haakinud ei vaevanud ma sellega eriti pead. Esitasin kokkuvõtte. Ja nüüd võrdlen, ai jah, selline viga sees.
Kas ma nüüd kasutan tõlgi abi, küsisin endalt, ei, pusin ikka edasi. Ja nagu eelnevalt olen öelnud, visalt ta ju läheb, aga läheb.
Töökava, planeerimine. Saan öelda, et tegelen referaadiga järjepidevalt. Mul on meeles, et see tuleb esitada ja minul, kes ma materjaliga töötamiseks teistest rohkem aega kulub, mahukam töö. Töötan omas rütmis. Avastan omas rütmis. Viimatine avastus pani mõtlema juhendamise ja mentorluse sõna tähenduse üle. Selgelt on olemas vahe politseisüsteemis. Juhendaja töö seisneb otseses kadettide juhendamises, praktikas, oma töö valdkonnas, mentori mõiste on laiem. Mentor on uue töötaja juhendaja ja abistaja. Olen sarnast tõlgendust kohanud ka artikklites, kuid ikka räägitkase neist kahest rollist koos. Praegu mõtlen selle üle, kas peaksin töösse sissse tooma juhendamise koos mentorlusega...

Tagasilöök

Detailid

Tänase päeva märksõna DETAILSUS

Täiesti vabatahtlikult sattusin tööülesandeid täitma kohtusse. Olin valmis, et tuleb saata vahi all olevaid kohtualuseid saali ja tagasi. Teadsin, et võin pikalevenivaid kohtuistungeid täita õppimisega. Kuid, kohtualune ja tema lugu oli niivõrd omapärane, et röövis kogu aja. Istung kuulutati kinniseks. Sest see käsitles kannatanutena alaelalisi ja lapsi. Ja kohtualune taotles ajakirjanduse huvi vältimist. Kogu sündmustik rullus minu ette lahti... Mul puudub õigust sellest rääkida.
Arvasin, et olen oma pika tööaja jooksul kõike kuulnud, kuid selgus, et ega ikka olnud küll.

Peale kohtust naasmist jätkasin kontseptuaalse referaadi kirjutamist. Õppejõud oli juba eelnevalt andnud ülesande koostada töökava. Ei teinud seda. Sest ma ei olnud veel välja mõelnud mis moodi ma teen seda. Polnud ideed. Varasem kogemus lõputöö teoreetilise osaga, ei olnud hea, sest langes nn "aprillisündmustele" . Sisejulgeoleku ametnikuna ei antud mulle aega sellega tegeleda, ning jäi sellesse vormi, nagu ta olukorra kriiitiliseks muutudes oli.

Otsustavaks sai osakonna kirjalike tööde juhis, mis selgitab sarnase referaadi olemust. Olin mõelnud, et hakkan tegema kokkuvõtteid monograafiatest, artiklitest... Võtsin selle tarvis juhise välja ja see kinnitas, et olen õigel teel. Ja veel leidsin, ma loodan, et õigeid, artikkleid- autoreid. Nüüd minu suurim väljakutse, lugemine inglise keeles. Visalt see ju kulgeb aga kulgeb. Eesmärgistasin oma tegevuse teha seda omas rütmis. Nii, et õppejõud saab selle esimese variandi tõesti selles staadiumis, milles see hetkel on. Vahepeale jäävad mul töised, kolm öist vahetust mis on väga väsitavad ja energiat nõudvad. Seega panin täna kirja mul juba varemloetud, Säljö sotsiokultuurilise käsitluse õppimisest, mis mulle hetkel minu magistritöö juures kõige imponeerivam tundub. Aga ega see nii pruugi jääda.

Ja ikka meenub mulle see tänanae kohtuistung. Mida ma õppisin... kogesin, et pole ainult jutt neist inimestest, vaid nad ka tegelikkuses eksisteerivad... vägagi.

Mõistekaart ja muu

Eelmisel nädalal koostasin mõistekaardi artikklile, mis rääkis kirjutamisest ajakirjades, kui ühest võimalusest reflekteerida. Analüüsida iseenese tegevust läbi kirjutamise. Ja ühe väljakutsena oli palutud koostada mõistekaart vabavaralises programmis. No miks oli minul meeles, et nimetatu tuleb kogunisti inglise keeles koostada. Ja nii ma selle ka tegin. Uurisin bubbl.-i, põhimõte oli arusaadav, kuid Ahti hingega ITi mees, pakkus välja haridusministeeriumi lehekülje, kus programme mõistekaardi tegemiseks palju. Nii ma siis valisngi mingi y programmi ja sättisin IVAsse üles. Meie ITi mees oli igati abiks, kui selgus, et seda ilma vastava programmi lugejata avada ei saagi. Aga aeg sai otsa. Ja loetavaks teha enam ei jõudnud. Nüüd on ITimees puhkusel ja mõistekaart nagu hiina keel, loetamatu tavakasutaja jaoks. Ootan kannatlikult kuna ta naaseb. Minul vastavad oskused puuduvad. Otsin erialakirjandust referaadi tarvis ja mõtlen, et miks on tõenäoliselt sisulised artiklid täistekstidena kättesaamatud. Püüan ühitada teooriat ja praktikat.

Otsin vastust küsimusele kuidas võidakse teistes keeltes nimetada juhendajat, kes õpetab politseikadette. On mitmeid lähenemisi. Ja tuleb olla päris loominguline...

Libedasõidu koolitus

Üle pika aja saatis tööandja mind koolitusele, millest olin palju kuulnud. Teadsin, et tegu on praktilise õppega. Nimelt olen muuhulgas ka üks väheseid liikluspolitsei operatiivsõiduki juhte. Koolitus ise aga on nn jätkukoolitus. Õpetatakse igapäeva operatiivsõidukijuhtimisele lisaks kiiresti ja vigadeta seda tegema jäärajal.
Õpe oli planeeritud kahepäevasena ja alustati mõlemal päeval teoreetilise osaga. Grupp koosnes 12 inimesest ja kolmest koolitajast. Teoreetiline osa tuletas meelde varemõpitu omandatu ja jagas uuemat õigusalast teavet. Kuna grupis oli kolleege ka teistest prefektuuridest, oli tunda erinevat suhtumist töösse, kuid mitte keegi ei pidanud koolitust vähetähtsaks. Kuna olin koolitusel ainuke, ja üks väheseid seda tööd tegevaid naisi, siis võis märgata nii koolitajate, kui meeskolleegide huvi minu hakkamasaamise vastu. Nii mõnigi oli varjatult skeptiline. Aga ma teadsin mida oskan, oluline oli oskuste lihvimine. Nii juhtuski, et mõnigi mees rajalt välja vupsas aga minul suuri vigu ette ei tulnud. Kogesin, et võin oma oskuste kohaselt ka julgemalt riskeerida. Siin aga peitub koolituse väga suur "aga". Mõned aastad tagasi, kui talv meil sarnast koolitust lubas läbi viia, olid meeskolleegid peale samsuguse õppe läbiviimist väga enesekindlad oma sõiduoskustes ja sattusid järepanu liiklusõnnetustesse. Minul on see teadmine olemas, aga kas ma pean seda ka ise kogema või õpin teiste vigadest. Igatahes sai alalhoidlikkus minust võitu, kontrollaeg koolituse lõppedes paranes 22 sekundi võrra, vigu ei teinud ja lõpetasin grupi keskpaigas, aga ei unustanud, et võin veel kiiremini. Loodan, et see ei jää mind painama.
Kadettide koolitajana tuleb mul vastutada ka teiste minu poolt juhitud politseisõidukis viibivate isikute eest. Nende turvalisuse eest. Olen siiralt tänulik, et tööandja on mulle taganud head töövahendid ( kui mitte kõige paremad) ning võimaluse areneda.
Minu arutelu kaldus kooliutuselt ja õppelt kõrvale, aga loodan siinkohal veel analüüsida meie koolitajaid. Väga tähelepanelikult suhtuti minu küsimusse. Tundsin huvi, kuidas on mul kaasliiklejate ohutuse tagamiseks kõige otstarbekam kiirel operatiivsõidul kasutada tulesid. Seda vaagiti nii teoreetilisest seisukohast ja esimesel õhtul ka pimedas praktiliselt. Sain vastuse, mis lubab mul kriitiliselt suhtuda mõne kolleegi tegemistesse. Mina teen õigesti.
Kui midagi ette heita, siis julgen andragoogika magistrandina öelda, et tagasisidet koolituse kohta meilt ei võetudki. Oli ainult tunnistuste kättesaamisel kohmetu küsimus, kuidas meeldis, ja vastus, muidugi meeldis. Ega sa hakkagi sarjama seda, kes hiljem võib sinu tegemisi kriitiliselt hinnata. Koolitus ise on süsteemisiseselt väga nõutud ja vähesed, kellel läheb õnneks sinna saada, sest ainuüksi raja "kasvatamine" nõuab sobivat ilma ja aega.
Muus osas, laseb koolituskogemus mul rahu tunda, sest meil osatakse koolitada küll. On vahendid ja oskused. Ning Andrus Veerpalu maailmakarika etapivõiduga samaaegselt saadud koolitustunnistus laseb öelda, sain hakkama.

Kogemus

Blogi olen loonud eesmärgiga kujuneda lugejana, avastajana, uurijana, õppijana ja mõtlejana harituks teema valdkonnas, mille teostamise olen endale eesmärgistanud. Et iga osa selles oleks õige "kuju ja suurusega" ning sobituks eelnevaga. Tulemusena loodan näha kinnitust sellele, et olen mõelnud õigesti ja õiges suunas.

Lisan leheküljele Liina tehtud foto möödunud suvest, lõpupeost Läänemaal, kus pererahvas arvas sobiva olevat tasuda tööga. Olen varemgi riita ladunud. Paljud meist ei olnud. Kuid oluline oli teadmine, et alus: latid, lõhutud puud või muu sarnane oleks tugev ja kindlal pinnasel, sest just sellele saab üles ehitada puuriida mis püsib ega kuku ümber. Nii olengi fotol jäänud kohendama meie kätetööd. Kasutan oma teadmisi. On nippe mida laduja teadma peaks, et oluline on "sidumine" ja puuriida otsad ning, et kõige pealmised halud pannakse koorega ülespoole, ikka vihma eest.

Selle blogiga siin asun laduma oma "puuriita". Halg halu haaval hakkab kujunema minu teadmine koolitamisest ja täiskasvanuõppest erialaspetsiifilises võtmes.