Tähelepanek

Meil oli õppepäev. Põhikoolitaja oli reisijateveo transpordi järelevalvega tegelev vanahärra. Teema valdkond selline, mis igale liikluspolitseiametnikule igati ära kulub. ...kuid eelnev teave koolitajast, lasi aimata, et teistele (loe:valdkonna professionaalidele) ta ei sobi. ...ja koolitatavad käitusidki vastavalt, enamaltjaolt oldi vait, ei süvenetud, ning püüti koolitajat oluliselt mitte segada. Küsimusi ei esitatud ühtegi ja võin väita, et paljugi, kui püüda seda rakendada praktikas, jäi selgusetuks.

Minu mõte, kui sa kutsud endale koolitaja, siis miks luua kuvand, et ega ta kuhugi kõlba? Kuulajaskonna käitumine kujunes suuresti eelteabe alusel. On olnud õppepäevi, millel koolitaja sõna otseses mõttes koolitab. On pidevalt küsimuste "rahe" all, koos otsitakse vastuseid, areneb eluterve diskussioon jne.

Vanahärrast koolitaja aga oli oma ala fanaatik, ning valmistanud ette väga korralikud materjalid (esitlus, kokkuvõte, visuaalselt vaadeldav ja verbaalselt tavaametnikule mõistetav).

...ja kui sa oled loonud ebasoodsa kuvandi, siis püüad valjuhäälselt kuulajaskonda, kes aegajalt sumisema kipub, taltsutada. Ja jätad tähelepanuta asjaolu, et kellelgi võis tekkida küsimusi...

Tahan öelda, et tõenäoliselt oleksime olnud palju asisemad, kui seda olime.

Kontseptuaalse referaadi jaoks avastasin Krista Loogma dissertatsiooni töökeskkonnas õppimisest.