Loen magistritöid

Töötasin Marianne Tiigimaa ja Tiina Maripuu töödega.
Marianne räägib juhendamisest ja juhendaja rollidest praktikal õppija toetamisel.
Tiina tööd uurisin lihtsalt silmaringi laiendamiseks politseiharidusest.

Kontekst

Kontekstist. Ma ei ole oma referaati sisse kirjutanud taustainfot. Ilmselt on valdkonda mitte- tundval inimesel raske mõista, milline on keskkond, kus politseikadettide juhendajad töötavad. See ei ole klassiruum, väliklass ega organisatsiooni õppepäev vabas looduses. Ei ole simulatsioon, vaid ongi päris reaalne elu koos kõigi meie tööga kaasnevate ohtudega. Ja on situatsioonid kus sa eksperimenteerid, kas töövõte töötab või vajab korrigeerimist. Ma ei räägi ainult kadeti teoreetilise aluse tundmisest või oskusest seda rakendada, see on õpitav, vaid pean silmas kompleksset olukorda mil tuleb leida optimaalne lähenemisviis. Kuigi meie töös on paljugi määruste ja juhenditega ette kirjutatud, ei esine kunagi üheselt sarnaseid juhtumeid.

Ja mul ei ole selget ettekujutust, kuidas ma selle oma referaati kirjutan... ootan äratundmist.
Lähen jooksma ... ehk tuleb hea mõte.

Peab laskma settida

Olen nüüd ja alati olnud hädas töö sabadega. Üle kümne aasta tagusest töövõidust on jäänud kummmitama nüüdseks juba Riigikohtus süüdimõistetud pedofiili kommentaarid ajalehtedes. Seda kevadet iseloomustab tema pidev aktiivsus. Lasen kommentaari kõrvaldada. See on jälk.
Ta on süüdiv, teab väga hästi mida teeb. Ainult tema kommentaariohvrite arv näib kord-korralt laienevat. Ikka nende suunas kel mingil moel poliitikasse ja ajaleheveergudele asja on.

Olen ma ohver, pigem kilpkonna onu kes palub ennast kibuvitsapõõsasse mitte visata.

Esitasin kontseptuaalse referaadi esimese versiooni. Koolitasin teisi. Kuid mis tõsi keskendusin slaididele ja unustasin referaadi teksti hoopis mida olin kavandanud. Nii jäi see ilmselt poolikuks. Kasu oli Maarika küsimustest. Segasid Reelika omad ja seda ilmselt seetõttu, et ta ei ole enda asjaski kindel. Eeldasin , et see on diskussiooni laadsem, aga selleks peab politseikadettide teemat tundma.

Leid

Sattusin teatrietendusele. Poleks ju midagi olulist, aga koht oli eriline. Linnateatri hobuveski... Ei olnud mul vähimatkim aimu, et selline on olemas vanalinnas. Arhailine. Ma ei kirjuta pikemalt, pigem provotseeriksin seda kohta avastama. Lugu rääkis vanast mehest, kes lõpeks tahtis hakata oma unistust teoks tegema. Kontakt publikuga oli vahetu. Ja näitleja poolt tegelaskauju ilmselgelt vajalikult üle mängitud. Küsimus jäi õhku... ons seda vaja ... vastust tuleb publikul endal otsida.

Kontseptuaalse referaadi jaoks avastasin Otwin Marenini, kes ütleb otsesõnu, et parim politsei ohvitseride väljaõppeks, on andragoogiline lähenemine ja mitte traditsiooniline pedagoogiline lähenemine.

Tähelepanek

Meil oli õppepäev. Põhikoolitaja oli reisijateveo transpordi järelevalvega tegelev vanahärra. Teema valdkond selline, mis igale liikluspolitseiametnikule igati ära kulub. ...kuid eelnev teave koolitajast, lasi aimata, et teistele (loe:valdkonna professionaalidele) ta ei sobi. ...ja koolitatavad käitusidki vastavalt, enamaltjaolt oldi vait, ei süvenetud, ning püüti koolitajat oluliselt mitte segada. Küsimusi ei esitatud ühtegi ja võin väita, et paljugi, kui püüda seda rakendada praktikas, jäi selgusetuks.

Minu mõte, kui sa kutsud endale koolitaja, siis miks luua kuvand, et ega ta kuhugi kõlba? Kuulajaskonna käitumine kujunes suuresti eelteabe alusel. On olnud õppepäevi, millel koolitaja sõna otseses mõttes koolitab. On pidevalt küsimuste "rahe" all, koos otsitakse vastuseid, areneb eluterve diskussioon jne.

Vanahärrast koolitaja aga oli oma ala fanaatik, ning valmistanud ette väga korralikud materjalid (esitlus, kokkuvõte, visuaalselt vaadeldav ja verbaalselt tavaametnikule mõistetav).

...ja kui sa oled loonud ebasoodsa kuvandi, siis püüad valjuhäälselt kuulajaskonda, kes aegajalt sumisema kipub, taltsutada. Ja jätad tähelepanuta asjaolu, et kellelgi võis tekkida küsimusi...

Tahan öelda, et tõenäoliselt oleksime olnud palju asisemad, kui seda olime.

Kontseptuaalse referaadi jaoks avastasin Krista Loogma dissertatsiooni töökeskkonnas õppimisest.

Tagasilöök

... õppeines andragoogika ütles õppejõud, et oman küllalt selget õpimapi kontseptsiooni. Ühe võimalusena õppida, kasutasin kaasüliõpilaste poolt koostatud kirjalikke töid. Ma nimelt võrdlesin neid. Nüüd on see sama võrdlemine andnud teadmise, et ei pruugi inglise keelset teksti väga täpselt mõista. Tõlgendasin seda hoopis erinevalt. Inglise keelse sõna Journal tõlkisin ajakirjaks ja mitte päevikuks. Minu jaoks on päevik olnud Diary. Ehkki tekst ei haakinud ei vaevanud ma sellega eriti pead. Esitasin kokkuvõtte. Ja nüüd võrdlen, ai jah, selline viga sees.
Kas ma nüüd kasutan tõlgi abi, küsisin endalt, ei, pusin ikka edasi. Ja nagu eelnevalt olen öelnud, visalt ta ju läheb, aga läheb.
Töökava, planeerimine. Saan öelda, et tegelen referaadiga järjepidevalt. Mul on meeles, et see tuleb esitada ja minul, kes ma materjaliga töötamiseks teistest rohkem aega kulub, mahukam töö. Töötan omas rütmis. Avastan omas rütmis. Viimatine avastus pani mõtlema juhendamise ja mentorluse sõna tähenduse üle. Selgelt on olemas vahe politseisüsteemis. Juhendaja töö seisneb otseses kadettide juhendamises, praktikas, oma töö valdkonnas, mentori mõiste on laiem. Mentor on uue töötaja juhendaja ja abistaja. Olen sarnast tõlgendust kohanud ka artikklites, kuid ikka räägitkase neist kahest rollist koos. Praegu mõtlen selle üle, kas peaksin töösse sissse tooma juhendamise koos mentorlusega...

Tagasilöök